BOSNIA  2005.

Kolmapäev, 7. september 2005. ALGUS. SERBIA.

Zlatarsko jezero - Uvaci piiripunkt - Limi jõgi. Läbisõit 55 km.

   Alustasime matka kell 12:20 Serbiast Zlatarsko jezero äärest. Sel ajal, kui meie rattaid pakkisime, ülejäänud bussirahvas ujus. Siis jätkasid albaanlased ja montenegrolased bussisõitu, meie nautisime hetke. Siis sõitsime mööda mägedevahelisi kõrvalteid u. 30 km Bosnia piiri suunas. Selgus, et ka Serbia on ilus!

   Kell 16:40 ületasime Serbia-Bosnia piiri. Inimesed piiril hullult kiitsid meie ettevõtmist. Nende keel on väga sarnane vene keelega – selle ja inglise keelega koos saime suhtlemisega hakkama.

   Pärast piiriületust liikusime rahulikult edasi ning kell 18.00 jäime laagrisse. Tähendab, teatud rahutused küll olid. Kati ja Urmas probleemitsesid, et kumb neist grupijuht ei ole. Sel ajal juhtisid kõik ja päris üksmeelselt sinna jõe äärde. Sõime, jõime, tegime lõkkeäärse laulu- ja tutvumisõhtu, loomulikult käisime külmas jões vannis. Mõnus oli.

Kirjutasid Monika jt.

Neljapäev, 8.september. TUNNELID.

Limi kanjon - Drina kanjon - Goražde - Kolovarices üle silla. Läbisõit 70 km.

   Hommik algas Anu sünnipäevaga. Matkakaaslased äratasid ta lauluga üles. Kaire ja Urmas olid naftavahukoorest tordi valmistanud. Uhke ja pidulik hommik oli.

   Tee kulges piki Limi jõe kanjonit ja läbi tunnelite. Tee õnneks väga järsult üles ei läinud, kuid mõnevõrra siiski, et vaateid parandada. Viimaks mõningaid neist me ka vaatasime. Kanjon oli tõeliselt ilus, võimsad mäed!

   Tunnelid oli karastav elamus. Seal oli kottpime, ka üksikud rattalambid ei aidanud. Laskumisel läbisime palju tunneleid ja neis sõites oli väga külm. Väljas jälle päike vastas. Viimane tunnel oli eriti pikk ja pime. Sõitsime kolonnis, keegi seisma ei võinud jääda, sest siis oleks teised tagant otsa sõitnud. Kui auto tuli, võimendus mürin maavärinataoliseks, käed vist värisesid kah ja tasakaalu polnud ollagi.

   Siesta tegime kell 14:00. Lebotasime puude all 2 tundi. Kaif oli, sest päev oli palav. Jätkasime sõitu. Sõja märke siin-seal ikka paistis, nt kuuli- või miskite pommitäksetega asfalt, kuid Goraždes oli neil suuremat sorti jama toimunud, majad auke täis.

   Kui suure tee pealt ööbimiskoha otsinguil üle jõe keerasime, algasid magusad kivised tõusud. Mina lükkasin, sest sõita ei jaksanud. Tublimad ikka väntasid üles. Õhtuks leidsime kõrgel jõekaldal kena ploomiaia. Lahke omanik lubas panga serval tuldki teha. Kati tegi väga head kalasuppi. Kohalikud tulid vaatama ja Füüsikust sai meie valvesuhtleja.

Kirjutasid Monika jt.

Reede, 9. september.  PAADISÕIT.

Parvega asfaldile tagasi - Srbinjest (Fočast) mööda - Tjentište. Läbisõit 53 km.

   Hommikul ärgates oli udu, öösel oli vist ka kergelt vihma sadanud. Taluperemehe jutu järgi olla paar versta edasi keegi lahke Salim, kes võib meid üle jõe sõidutada. Variant tundub hea, sest see säästaks meid tagasi sillani sõitmast või paarkümmend kilomeetrit mööda mägist kruusateed edasi minemast. Osale grupist oleks küll viimane väga meeldinud, kuid ametlik poliitika nägi kolmel esimesel päeval ette kinnisilmi Sutjeska rahvusparki, Pärismatka alguspunkti uhamist.

   Sõidame läbi ploomiaedade (nämm!) paadimeheni. See on täitsa liiniparv trossi küljes, kohalikud sõidavad kah. Ülevedu maksab 1 mark e. 8 EEKu jalgrattaga välismaalase kohta. Paadimees vinnab meid mitmes jaos üle jõe. Teisel pool jõge tervitab meid taas “vana hea” asfalt, milleni jõudes sõidavad meist mööda 2 ilmselt kohalikku rattameest. Mõne aja pärast tulevad nad tagasi, et koos meiega pilti teha. Ma ei tea, kas mujal sealkandis ka, kuid Bosnias on autojuhtidel kombeks hästi palju tervituseks signaalitada. Vahva on nii.

   Srbinjest (Fočast) möödusime samuti kinnisilmi teisel pool jõge. Keerasime suuremalt teelt Sutjeska rahvuspargi ja Maglići mäe suunas. Algas matka esimene tõsisem tõus. Drina jõgi jäi üha kaugemale allapoole. Et päike oli suht intensiivne ning aeg lõunaks küps, tegime vahepeal ka mõnusa siesta. Läheduses voolas mäe seest vesi, saime end värskendada. Kuna mõlemal pool teed oli järsk mäenõlv, tuli lõunauinak teha asfaldiäärsel rohul. Samal ajal vahetas Henn oma rattal kummi ja õlitas teiste rattaid.

   Tõeline kergendus valdas asjaosaliste meeli, kui jõudsime kurule ning ees ootas lõputuna näiv laskumine. Olime Drina äärest ära keeranud ning korraga näidati meile Bosnia kõrgemaid mäeahelikke. Nende ahelike taustal planeeris täpp, mille liigitasime kotkaks. Ta alustas poole mäe pealt ja tõusis ilma ühegi tiivaliigutuseta soojade õhuvoolude najal kilomeetrite kõrgusele pea kohale.

   Loodusseaduste tahtel olime juba järgmisel hetkel all orus ning kostitasime end poest saadud õllega (ainus asi, mida poest sai). Tjentište küla on Sutjeska rahvuspargi keskus ja baas, kust mägedesse minnakse, kuid infot sai vaid baarionu käest, kes viitas teeotsale.

   Üks teine onu, kes nimetas end rahvuspargi töötajaks, seltsis Katiga. Vangutas pead, kui me jõe äärde võsasse ööbima kadusime. 10 minutit hiljem, kui meil telgid juba üleval ja supp kees, tuli sama onu, nimesilt rinnal, ja karjus meie peale, et kohe kämpingusse. Ajas ikka vanduma küll – üritasime onule ka maksta, ent too ei olnud rahast huvitatud. Ega`s midagi – panime oma telgid uuesti kokku ja kobisime 1 km kaugusele legaalsesse kohta. Supp sõitis kaasa Urmase rattakotis, rikastades viimast omal moel.

   Sel õhtul pidime leppima hädise lõkkega, sest kuivi puid oli ümbruses vähe. See-eest kütsid paljud end seestpoolt. Muidu oli kämping kui mahajäetud pioneerilaager, raha ei tahtnudki keegi.

Kirjutasid Siim jt.

 

Laupäev, 10. september.  TÕUS.

Tjentištest Maglići jalamile. Läbisõit 21 km, Katil 31.

   Kuulsin kokanaati väljas nahistamas, kell oli 6:00. Natukese aja pärast oligi äratus. Enesetunne on kuidagi halb, isu pole.

   Teele asume kell 8.30. Plaan on tõusta Bosnia kõrgeima tipu Maglići alla. Erinevatel andmetel on sinna 14, 15, 16 või 20 km. Alguses on asfalt. Üsna varsti hakkame Monikaga ratast käekõrval lükkama, siis lükkab ka Kati. Teised väntavad visalt. Päike piilub natuke pilve tagant, aga õnneks oleme tee varjulisel poolel, palavus liiga ei tee. Higi voolab sellegipoolest.

   Jõuame tõkkepuuni, mis seisab keset metsa, mäekülge ja eimiskit. Putkast väljub noormees, vist ideaalse töökoha leidnud üksiklane, ja avab selle sõna lausumata. Jätkame üha jämedamatest kividest koosneval kruusal. Aeg-ajalt teeme väikseid rosinapeatusi. Päris raske on rattalükkamine. Jään viimaseks, kere on nõrk ega jaksa tahtele järele tulla. Lõpuks näen asfaltplatsi ja kõigi rattaid hunnikus. Urmas on mu ära oodanud, lähme teistele järele vaatama maailma suurimat Bosnia koske. Kaljunukilt avaneb imeline vaade ürgmetsaga orule, mägedele ja kosele.

   Sõit või lükkamine jätkub. Meilgi on siin paras ürgmets, on need serbia kuused või nulud? Oleme juba näinud ka Maglićit, mis on püstloodis hall kaljusein. Sinna vist ei saa. Tahaks siestat, mul on tunne, et ma ei jõua hästi ilma peatuseta lõpp-punktini minna. Minu suureks heameeleks näen tee ääres rattaid ja külitavaid inimesi. Kell on ca 13, teeme lõuna. Ülevalt laskub 2 prantsuse ratturit. Ajame nendega juttu.

   Umbes kell 15 liigume edasi. Ei saagi palju sõita, kui jõuame välule. Siit läheb rada Maglići poole. Arutame, mida siis nüüd teha: kas jääda siia, laskuda järveni või hoopis midagi muud. Liigume natuke oletatava järve poole, kus olevat ka kämping ja baar. Tee läheb allamäge ja järve ei paista. Mis siis nüüd? Aega nagu õhtuni veel oleks. Mehed lähevad seenele. Kati ja Urmas lähevad alla järve, kämpingut ja õnne otsima. Teised liiguvad tagasi välule laagrit sättima.

   Tehakse lõket ja praetakse seeni. Varsti tuleb Urmas, tema oli 5 km allapoole sõitnud, aga peale imeilusate vaadete ja hea laskumise ta muud ei leidnud. Õhtusöögi alguseks jõuab kohale ka Kati. Ka tema räägib hunnitutest vaadetest ja ühest ilusast bosnia poisist, keda ta kohtas ja kes kogu meie gruppi oma onnikesse Vucevo mägedes ööbima olevat kutsunud.

   Nüüd istume lõkke ääres. Peeter õpetab meile tum-tum-laulu. Lõkkel podiseb teine potitäis teed. Praetakse juba 3. pannitäit seeni. Teeme homseid plaane. Kati ütleb, et jalgsimatkal on Urmas boss. Urmas hakkab rääkima sellest, kuidas me homme liigume ja mida kaasa võtame. Kõik räägivad sellest, mida teha, kui karu tuleb. Kati on allpool karuhoiatuse saanud.

   Laulame. Mäe kohal särab kuu, lõke põleb.

Kirjutasid Kaire jt.

 

Pühapäev, 11.september. MAGLIĆI VÕTMINE.

Jalgsimatk Maglićile (2386 m, B&H kõrgeim) - tagasi Tjentištes - Sutjeska jõgi. Läbisõit 23 km.

   Hommikul pakkisime maiustused seljakottidesse ja alustasime u. 1500 m kõrguselt Maglići vallutamist. Jaak jäi laagrisse ülesandega valvata rattaid ja korjata kuuseriisikaid. Matkarada oli hästi tähistatud, ilm selge ja soe. Teel tippu oli kolm tehnilisemat ronimiskohta, kuhu olid ka terastrossid kinnitatud. Esimese koha juures loobus Monika ja jäi meid ootama. Teise juures loobus Mati ja jäi meid ootama. Tipus olime 3 tunniga, s.o. ca kell 12 päeval. Tegime pilti ja filmisime tipueinet, mis koosnes punasest kaaviarist ja valgest veinist.

   Monika juures tagasi olles tegime lõunapausi, maiustuseks kokteil kondenspiima, liustikujää ja viinaga. Enne laagriplatsi sai maiustatud veel mustikate, vaarikate ja metsmaasikatega.

   Kella 16 paiku oli meil laager kokku pakitud ja me alustasime ratastega mööda jämedat kruusa oru poole laskumist. Laskumine läks suuremate probleemideta, Rein kukkus korra, Urmas kaotas korra oma seljakoti ja Monikal läks tagumine kumm puruks. All kogunesime sama poe juures, kust peale õlle midagi osta ei õnnestunud – saia ei olnud, jäätist oli, kuid tädi ei tahtnud müüa.

   Ööbima jäime linnakesest 2 km välja jõe äärde. See oli esimene õhtu, mil konspiratsiooni pärast tuld ei tehtud.

Kirjutasid Henn jt.

 

Esmaspäev, 12.september.  SAIABAAR JA ZELENGORA VAATED.

Čemerno - Zelengora mäed. Läbisõit 49 km.

   Sellest sai meie matka kõige ilusam päev, sest need kitseradade päevad mägedes on tegelikult need, mis kõige kauemaks meelde jäävad.

   Tõusime 5.30 ja pakkisime telgid kokku, et keegi ei näeks meie illegaalset ööbimist rahvuspargis otse tee ääres. Kukkusime vastu jõge uhama. Sutjeska jõgi oli pugenud sügavale kanjonisse, nagu Lõuna-Bosnia jõgedel tavaks on.

   20 km pärast tuli küla, kus pood olla õhku lastud, aga baar oli olemas. Baaris õlut ega üldse midagi juua ei olnud (üle tee oli veekraan), aga tädi oli valmis 3 KM eest sändvitši pakkuma. See oli saiakäntsakas kohaliku juustuga. Kuna näguripäevad olid tulekul, läks see hästi. Tädi nägi kah, kuidas raha tuli, ja läks hoogu. Kui juust ja sai otsa said, tõi ta keldrist uue juustu ja taigna ning küpsetas käkke.

   Siis algas kruusatee Zelengora mägedesse. Esimesed 10 km päikeses olid moraalselt väsitavad, kuid siestaks leiti esimene vaade  vastasahelikule. Nüüdseks olid meeled kirgastunud ja päev jätkus ülevas meeleolus. Ronisime kusagil kõrgustes kui maailma katusel.

   Teisel pool kuru (1780 m) oli järv, mille äärde jäime ööbima. Meie üksildust segasid hetkeks püssimehed, kes kasseerisid meilt 1 KM näo pealt rahvuspargis ööbimise eest (minu arvutuste järgi olime rahvuspargist väljas) ja müüsid meile kasti õlut, 1 EUR tükk. Idüll jätkus.

Kirjutasid Kati jt.

 

Teisipäev, 13.september.  MINEERITUD TRESKAVICA MÄED.

Zelengora mäed - Jelašica - Treskavica mäed - Trnovo. Läbisõit 61 km.

   Hommik algas udus. Rahvas tundis moosist puudust. Asjad pakitud, asusime teele mööda laskuvat kruusateed. Ühel teede hargnemise kohal vajus mu rattal esikumm tühjaks. Henn hakkas kummi vahetama ning teised läksid edasi. Kui ratas korras, tulid teised grupiliikmed tagasi, sest nende tee kadus ära. Saime jätkata kõik koos.

   Enamus päevateest oli laskumine. Toimusid ka mõned kukkumised, kuid mitte väga hullud. Kui me lõpuks tsivilisatsiooni jõudsime, tormasid kõik shoppama. Kõrvuti oli kaks kauplust –  “hüpermarket” ja “supermarket”, üks väiksem putka kui teine. Sibulat poes ei olnud. Külaelanikud olid valmis meile paar mugulat kinkima, kuid paari kilo müümise jutust ei saanud keegi aru. Ilmselt on sibul seal hindamatu.

   Edasi läks tee üle mineeritud Treskavica mägede. Vähemalt niiviisi väitsid raamatud ja eelmise õhtu püssimehed. Tee oli hea ning vahepeal leidsime niidetud heinamaa, kus sõime lõunat. Kokanaadis olid Rein ja Siim, kes praadisid mune. Kõrvale jõime veini. Väike uinak ja siis edasi tõusule. Tegelikult me juba olime nende mägede otsas, erilist tõusu ei olnudki. Ühtelugu lasku sinna Sarajevo poole. Selle päeva viimasel kurul oli ühel pool putka-baar, kus külmkapiks oli palgi sisse tahutud vihmaveerenn, ning üle tee oli mineeritud ala – vähemalt märgid näitasid seda. Või oli see baari poolt korraldatud turistilõks?

   Laskumisel hakkas vihma sadama ning mina (Anu) ja Füüsik jäime ühe auto taha, mille kiirus oli ainult 26-30km/h. Lõpuks õnnestus autost mööda valguda. Läks jälle ralliks. Vihma tibutas ja ka päike hakkas juba loojuma. Jõudsime Trnovo külla, oli vaja leida ööbimiskoht. Urmas leidiski küla pealt lahke peremehe, kes pakkus meile oma õuel terve maja (oli pommitatud, aga juba uus katus peal). Poest tõime küünlaid ning nende valgel me sõime õhtusööki. Peremees ja tema naine tõid meile laua ja pakkusid peenest serviisist kohalikku kohvi. Loojuva päikese ja väikese vihmasabina taustal veeretasime päeva õhtusse. Pool matka sai sellega läbi!

Kirjutasid Anu jt.

 

Kolmapäev, 14.september. SARAJEVO.

Trnovo - Sarajevo. Läbisõit 42 km.

   Hommikul hakkasin saatma SMS-e Sarajevo poole, et 30 km on veel sõita, millalgi pärastlõunal jõuame kohale. Tee aga läks allamäge, nii et Sarajevos olime nigu niuhti! Sarajevos saime me, mägede pojad, šoki liiklusest, heitgaasidest, kuulijälgedest majadel ja paarist tondilossist. Haavad on armistunud, kuid täesti alles.

   Leidsime supernunnu guest house`i Bistriku linnaosas – kesklinnast üle jõe ja natuke mäkke.

13 € inimeselt. Siim, kes sõitis kõige ees, nägi kaitseministeeriumi juures rahuvalvajaid jalutamas, ühel naisterahval varukal eesti lipp, pidurid põhja! See oli major Gerbel Mikk. Rõõm oli mõlemapoolne. Major Mikk rääkis, et tegeleb Bosnia armee ühtlustamisega, aga see ei lähe mitte. Politseireform olla kah äsja läbi kukkunud.

   Hotell oli supernunnu, vaibad maas, lilled mäenõlval. Sukeldusime hügieeniprotseduuridesse ja naised värvisid silmi.

   Sarajevo türgi vanalinn on samuti supernunnu. Mošeed ja eri uskude kirikud läbisegi, kõik suht väikeste mõõtmetega, pastelltoonides ja väga ilusad. Kesklinna täidab türgi bazaar.

   Eriti lahedad on moslemipliksid, kes oma usku vastava, supermaitseka pastelltoonides riietusega väljendavad. Istuvad hardalt mošee trepil, lobisevad mingite karvaste kollidega kohvikus, töötavad poodides ja kontorites, juhivad autot. Ülejäänute läänelik must-hall-teksa riietus ei pääse ligilähedalegi. Aga noh, pooled moslemipliksid on kah nabapluusidega.

   Õlletehas on neil uhke ja sellel on kangelaslik image, päästis blokaadi ajal rahva janust (asub allikal). Õlletehase restorani läksime mõnulema, mehed olid seal õhtul juba teist korda. Sinna tuli Almir, ajakirjanik, kellega ma mineva aasta Albaanias 15 min. juttu olin ajanud. Selgus, et ta on lahe tegelane. Ütles, et bosnialastel on unistus, et “ükskõik kui halvasti neil ei lähe, Albaanias on ikka kõik veel halvem”. Aga et nii see pole. Albaania areneb hästi. Poliitika, riik edeneb. Bosnias aga tuleb selleks, et mõni seadus vastu võtta, kõigepealt 3 aastat vaielda, kas kirjutada see serbia, bosnia või horvaadi keeles.

   Muuseas, maailma parim õlu on Sarajevska Temna, mida müüakse vaid vaadist seal õlletehase peenes restoranis. Ise on ta tume, aga ei maitse kui tume.

   Sarajevo on võimas!

Kirjutasid Kati jt.

 

Neljapäev, 15. september. PROMOÜRITUS.

Sarajevo - Hadžići - “i” - Konjic. Läbisõit 68 km.

   Täna hommikul kell 10 saame rahvusraamatukogu juures kokku filmimeestega, kes teevad meist loo õhtustesse uudistesse. Katilt ja Reinult (temalt kui grupi kõige auväärsemalt liikmelt) võetakse tele jaoks intervjuu. Seejärel sebime natuke ratastega, tehes kaamerale nägu, nagu hakkaksime ära sõitma.

   Seejärel tuleb Rijad, kes võitleb rattaliikluse eest Sarajevos. Tal on meile kaasas puhtad kollased T-särgid, mille seljale on kirjutatud “Pametno putovanje na posao” mis tähendab umbes “Mõistlik viis tööle sõitmiseks”. Rijadi juhtimisel sõidame, kollased särgid seljas, läbi Sarajevo ja tutvume rattateede olukorraga. Ameerika saatkond on jalakäijate- ja sõidutee lahti jätnud, kuid rattatee blokeerinud. Loodetavasti pannakse meid tähele, endal on küll hea kollasärklasi jälgida.

   Linna serva pool jätab Rijad meid maha, edasi liigume iseenda juhtimisel. Kõigepealt turule. Seejärel hakkame linnast välja sõitma. Nagu suurlinna puhul ikka, on see üsna vastik. Tee on autosid täis, kitsas ja tossune. Samas peaks tee Sarajevost Mostari olema väga ilus, nii et tasub sõitmist. Hadžicis vaidleme tee heade ja halbade külgede üle. On ettepanekuid sõita rongiga, kas Konjicisse või Mostari, on ettepanek minna mägedesse. Lõpuks jätkame siiski sõitu kõik koos ratastega Mostari poole. Kusagil ees ootab 700 m tõusu ja siis laskumine.

   Lõunat sööme ca kell 15. Edasi läheb sõit päris libedalt. Tõusemegi need 700 m. Selle kuru kohta ütlevad kohalikud, et selja taha jääb Bosnia ja ees on Hertsegoviina, kuru ise aga seega “i”. Laskumist on palju ja see on mõnus. Laskumise alguses hakkame ka ööbimiskohta otsima. See pole aga lihtne. Urmas räägib ühe poepidajaga, kes lubab meid oma poe taha, aga kui näeb meid kõiki ratastega tulemas, mõtleb ümber ja räägib midagi politseist ja registreerimisest. Hertsegoviina on tsiviliseeritud maa. Autodel põlevad tuled, tunnelid on valgustatud ja turistid peavad käituma nii, nagu Vahemere-äärsetes riikides kohane, s.t. korralikult. Lõpuks on pime ja külm ja me oleme Konjicis.

   Urmas leiab osale grupist motelli ja osale ööbimiskoha silla all. Lahkume üksteisest pimeduses. Silla all (või õigemini silla lähedal) on täitsa mõnus. Keedame suppi, joome veini ja tunneme end hästi. Öösel ei tülita meid keegi.

Kirjutasid Kaire jt.

 

Reede, 16.september. MOSTAR JA KIRGLIK ÖÖ.

Neretva kanjon - Jablanica - Mostar - Blagaj. Läbisõit 89 km.

   Ärkasime linnulaulu peale, mis Anu arvates kõlas kui naabertelgist kostev mobiilihelin. Ülejäänud seltskonnaga saime kokku kell 8 silla juures. Juba kella 10 paiku piilus päike tema täies majesteetlikuses mäeharja tagant välja ning hakkas rõõmsalt kütma. Kütsime meiegi mööda Neretva kanjonit allavoolu, osuti pidevalt 30-l. Sellest tuli meie suurima kilometraažiga päev.

   Neretva kanjon oli lubatult lummav. Siiski jõudsime üldisele järeldusele, et meie matka alguspäevadel läbitud Limi jõe kanjon on ilusam, kuigi kirjandus sellest ei räägi. Tegime pilte ning sõime viigimarju.

   Mõniteist kilomeetrit enne Mostari tegime kiire lõunapausi, seekord ilma suurema siestata. Plaan nägi ette võimalikult vara linna jõuda, et mitte jälle õhtul pimeda peale jääda. Seekordne lõuna kandis nime “mee-siesta”, sest olime Hertsegoviinas, kus pidi külluses olema mett ja muid vahemerelisi mõnusid. Et päike kõrvetas, jäi enamus siiski tukastama. Imestuse peale, et miks me teeme uinaku, kui tahtsime kiiresti Mostari jõuda, vastas Kati: “Uni on parem kui Mostar”.

   Mostaris leidis Henn kohe linna jõudes üksildase õlleterrassi, millelt muuseas avanes otsevaade ka taamal seisvale ilmakuulsale sillale, ja oli kogu ülejäänud aja oma linnakülastusega sealsamas rahul. Teised külastasid toda taastatud türgi silda, mille 400-aastased kivid olevat pärast õhkulaskmist sealtsamast jõest üles kougitud, vaatasid sillalt (10m? 20 m?) vettehüppeid sooritavaid noori apollosid ning langesid erinevatesse turistilõksudesse. Sillast eemal võis veel hulgaliselt kohata sõjas kannatada saanud hooneid, horvaatide pool jõge isegi terveid kvartaleid. Vanalinnas hakkasid silma omapärased kiltkivikatused.

   Mostari linna serval täiendasime oma veini-toiduvarusid ning hakkasime öömaja otsima. See õnnestus alles Blagaj väikelinnas, kus üks kohalik prügiämbrit välja viiv noormees meid mõnusale jõeäärsele muruplatsile juhatas. Muideks, jõgi on konstantselt 10˚C ning joogiveega. Rein tegi jällegi lõket. Sõime, jõime ja mulisesime, kuni kohale ilmus tüüp mootorattaga ja rääkis meile, et on sõjaväes, kuid see on tema jaoks vastik ja vastumeelne, see olla vaid töö, ei midagi enamat. Kunagi tahab ta liituda Al Quaidaga ja surra Allahi nimel. Füüsik hakkas talle vihaselt vastu vaidlema ja üritas kohalikku noormeest ümber kasvatada. Ülejäänud arvasid, et kuna me oleme teiste armust võõral maal, pole meil õigust midagi arvata. Tuleb veel püssiga tagasi. Et äsja olid soetatud tugevad veinivarud, sai sellest vaidlusest alguse tõeline hingede möll, mis kestis varaste hommikutundideni välja. Lõpptulemusena jõuti järeldusele, et Kati polegi naine, et Füüsik on loll ja Urmas ei kõlbagi grupijuhiks.

Kirjutasid Siim jt.

 

Laupäev, 17. september. KLOOSTER, KINDLUS JA TREPILINN.

Blagaj - Buna - Počitelj - Čapljinast mööda - Rečice - mõni km Stolaci suunas. Läbisõit 42 km.

   Hommik. Toimkonnas Kaire (vist). Keegi igatahes tegutses. Öö oli suhteliselt jahe (nii nagu kohalik oligi lubanud) ja täis rohkeid kirgi. Urmas olevat öö läbi heleda häälega itsitanud.

   Hommikul me kaua ei jobutanud, vaid läksime linna kindlust ja kloostrit kaema. Meie öine jõgi voolas ühe kalju seest välja. Sinna oli ehitatud ka väike klooster, tegelikult mingi vastav islami asutus. Seejärel jätsime rattad kohviku juurde Füüsiku ja Jaagu valve alla ning hakkasime ise mööda kitsast muularada mäe otsa liikuma. Seal oli selle hertsog Stjepani kindlus, kelle järgi Hertsegoviina nime sai. Kindlusest avanes kena vaade, kuid ei miskit erilist.

   Edasi sõitsime treppidega linna – Počitelji. See on linn, kuhu kogunevad kunstnikud tervest maailmast, et maalida granaatõunu ja mõnikord ka viigimarju. Ühtki vastavat maali aga linnakeses ei nähtud. Stiilipuhas türgiaegne pisilinn oli, äsja šefilt taastatud. Linnamüüri ääres einestasime. Kui söödud sai, siis läksime ka linna vaatama. Nagu matkajatel ikka, oli meil käes prügikott, mille jaoks otsisime kasti, kuid ei leidnud. Lõpuks kohtusime Katiga ja otsustasime minna kohvi jooma. Leidsime imeilusa terrass-lounge’i. Valged sohvad, hõljuvad valged kardinad, chill bossamuusika, päris cappuccino. Ühesõnaga täielikult õdus olemine. Hilinesime isegi oma kokkusaamiskohta. Võtsime rattad, suundusime linnaväravast välja, seal oli ka prügikast (selline väike, kohviku kõrval), kuhu Anu poetas meie prügi. Kohmitsesime veel teeserval, kui tuli onu selle sama prügikastiga ning tühjendas selle alla jõkke …

   Linn nähtud, liikusime edasi. Kui parasjagu ühte tõusu võtsime, nägime viinamarju ja neid oli palju! Kogu asja tegi sürriks see, et oli täesti maha jäetud, pommitatud maja. Okastraataed oli ümber maja ning selle aia peal kasvasid viinamarjad. Kõige paremad olid natuke aiast seespool, kuid sinna minna ei saanud, sest sellistes mahajäetud kohtades võis olla miine.

   Õhtul jõudsime mingi maja juurde, kus kohalik naisterahvas lubas lahkelt meil oma heinamaalapi servas ööbida. Panime telgid üles, tegime söögi, sõime ära ja … siis algas mega äike ja VIHM. Kõik tormasid telkidesse, kell oli pool üheksa. Ja vihma sadas terve öö läbi. Öösel kuulsin veel korra ka automaadivalangut. Muud nagu ei juhtunudki.

   Ühes telgis lauldi rõõmsalt ja valjuhäälselt “Las kallab” ja see mõjus. Mõjus lausa mitu päeva takkajärgi.

Kirjutasid Monika jt.

 

Pühapäev, 18. september. VIHM JA PORNOBAAR.

Stolac - Ljubinje - Kotezi. Läbisõit 52 km.

   Varajastel hommikutundidel ärkasid siinkirjutaja ja tema telgikaaslased lombis. Seepeale kooris Füüsik ennast riidest lahti ning, trotsides suuremat sorti äikeseraju, hüppas välja vaiu pingutama.

   Hommikul pakkus peremees meile enne äraminekut sõpruse märgiks rakit. Sõbrad pidid olema kõik, v.a. naised. Vahepeal hakkas jälle vihma tibutama, sõitsime Stolacisse. Otsisime kuivamiseks üles linna ainsa söögikoha – tegime kerged čevapi’d ja pleskavica’d. Peremees kutsus endale isegi abilised appi. Henn vahetas Kaire purunenud kummi ja peale vihmasabina lõppu asusime teele.

   Järgnes ootamatult pikk tõus, mille ajaks olime kõhud liiga täis söönud ja päike ronis kuumutama. Tõusu lõpus leidsime end mahajäetud külast. Tõenäoliselt ainus külaelanik veetis oma päeva soojakulaadses putkas, seda aeg-ajalt haamriga kõpitsedes. Selgus, et tegemist oli baariga ning selle omanik oli endine alpinist, tõi Lenini mäetipu raamatu välja.

   Jõudes Ljubinjesse, pidime tegema valiku, kas minna mööda asfalti või kruusa. Kuna aga ilm oli nutune, otsustasime kruusast loobuda. Märkamatult oli loodus muutunud troopilisemaks – teid ääristasid juba suured viinamarjaistandused ja tubakapõllud.

  Lõunapausi tegime mägedes lageda taeva all, sest ühtegi katusealust silmapiiril ei olnud. Tasane sabin muutus aegamööda suuremaks sajuks. Huvitav oleks teada, mida mõtlesid meist mööduvad autosviibijad, kui nägid meid seal tee ääres ligunemas ja saiakäsne nosimas. Et vihm ei tahtnudki järele jääda, hakkasime lausvihmas vaikselt liikuma. Järgmise mäenõlva taga oli aga hoopis rõõmus ilm. Taas kord alla orgu jõudnud, suundusime tee veerel asuvasse baari.

Hakkas uuesti kallama. Et osutid näitasid juba õhtutunde, otsustasime baaripidajaga lähemalt tuttavaks saada. Ka kõrvalasuv pisike ilma akende-usteta betoonputka näis vihma kaitseks soodsa ööbimiskohana. Baaripidajalt saadud luud abiks, sai kuur ehitusprahist puhastatud, mispeale seadsime end sinna mõnusalt sisse. Enamuse õhtust veetsime pornobaari nime saanud asutuses. “Porno!” oli peremehe käsitlus eestikeelsest sõnast “Terviseks!”

   Et tuul puhus meie kodu ukse- ja aknaavadest ulgudes sisse, said ka paljude magamisasemed vihmaga niiskeks, ent hullu polnud miskit, vähemalt katus oli pea kohal!

Kirjutasid Siim jt.

 

Esmaspäev, 19. september. SAIAPOOD.

Trebišnjica kanal ja polje - Trebinje. Läbisõit 57 km.

   Hommikul rääkis telgis ööbinud Henn mannaputru keetes enda ööst kui Füüsiku ühest perssekukkunud motiveerimisprogrammist. Nimelt oli Füüsik öösel suure vihma ajal Hennu üles ajanud ja üritanud teda välja telginööre pingutama ajada. Ja just Füüsiku-poolseid telginööre.

   Hommikul vihma ei sadanud, aga kui me söönuks saime ja asjad kokku pandud, sadas jälle, ja kõvasti. Kui ma Mati abiga oma koormakattenööri rattaketi vahelt kätte sain, oli enamus rahvast juba teele asunud. Sättisin end Hennu tuulde ja sõit läks lahti. Täna sõitsime terve päeva piki mägedevahelist poljet. Vett tuli nii ülevalt taevast kui ka Hennu ratta alt. Hea hoog oli sees, mis sest, et vahepeal midagi ei näinud, silmad olid vett täis. Eessõitjate rattaid ühe restorani juures nägime aga küll. Sees joodi teed ja söödi čopska salatit. Vihm jäi väljas järele. Olemine läks järjest mõnusamaks, aga 15 km kaugusel ootas meid Trebinje. Kui me linna jõudsime, olid kiiremad juba kohaliku hotelliolukorra välja selgitanud. Rein, Henn, Toivo ja Mati jäid hotelli. Teine punt läks kodumajutust otsima. Mina, Anu ja Urmas jäime lootma ilma armulikkusele ja Urmase heale ninale kuiva öömaja otsimise alal. Kui me kolmekesi olime supermarketist veinid, šokolaadid jm. kojuviimiseks ära ostnud, saabus kohale kodumajutusgrupp ja ühines meiega. Päike säras ja me läksime kõik koos linna serva telke püstitama. Enne muidugi käisime veel kord selle linna tõelises tõmbenumbris (meie jaoks) – saiapoes.

   Öömaja leidsime ühe külakese lambakoplis põõsaste vahel. Seadsime end sisse ja istusime küünlavalgel, kui saabus politsei. Uuris, kes me oleme, kust tuleme ning kontrollis meie passe. Jäi meiega ilmselt rahule ja me lahkusime sõpradena, s.t. nemad tagurdasid mööda karjateed tagasi suuremale teele ja meie laagerdasime edasi. Tähed olid taevas. Ei kallanud.

Kirjutasid Kaire jt.

 

Teisipäev, 20.september. MATKA LÕPP.

Dubrovnik. Läbisõit 45 km.

   Matka viimane hommik algas koos ilusa ilmaga. Tegime vitamiinirikka salati. Kella 8.15-ks jõudsid hotellis ööbijad ka meie juurde. Alustasime sõitu meie matka lõpp-punkti Dubrovnikusse, ainult Petar (Peeter) ja Urmas läksid tagasi eelmise päeva supermarketisse, et veel Pinot Noir’i tuua, ning saiapoodi. Kaire jäi neid koplisse ootama.

   Kihutades piiri poole, oli tõuse ja laskumisi, keskpäraseid vaateid ja igavaid põõsaid. Äkitselt loodus muutus ja õhus oli tunda merelõhna. Jõudes viimasele tõusule ja kurvile, avanes võimas vaade – särav päike, sillerdav meri ning peagi ka Dubrovnik oma punaste ja meekarva katustega.

  Vaatasime üle maanteeäärse platsi, kuhu tuleb hommikuks buss. Sealt edasi laskusime linna ööbimiskohta otsima. Mõistlikku hotellivarianti ei olnud. Kesklinnast veidi eemal leidsime kämpingu 6.70 €/in. Kehad puhtad, liikusime edasi vanalinna, rattad jätsime linnamüüri äärde. Linna alustasime jäätisest. Kati soovitas linnamüürile minna, kuid enne leidsime üles poekese, kus müüdi lahtist veini. Ostsime 1,5 l limonaadi ja kulistasime selle kohe poeukse taga ära, et täita pudel veiniga. Kati rõõmustas, et kolme aastaga ei olnud see pood vähemalt kadunud, kui ülejäänud linn oli muutunud täielikuks turistikaks.

   Monika, Kati, Anu, Jaak ja giidiks Crno Vino, liikusime kõik linnamüürile, et teha ring ümber vanalinna. Vaated olid võimsad, meri sillerdas ja mis värvi need katused nüüd olidki. Igas giidikuulamispunktis rüüpasime sõõmu ning Kati ütles midagi tarka, mis varsti korduma hakkas.

   Kui ringkäik läbi, saime kell 18.00 kokku kõikide grupiliikmetega, et liikuda koos viimasele õhtusöögile. Võtsime pudeli veel uuesti veini täis ja istusime maha ühte välirestorani. Tellides Turistieine (supp, praad, salat), tegime tõelise läbikukkumise. Sellest kujunes matka kõige kehvem söök! Pärast õhtusööki liikusime edasi ühtedele vanalinna treppidele, kus libistasime veini ja lobisesime. Enne veinipoe sulgemist tegime veel kiirjoomist, et lähker uuesti täita, aga pood oli juba kinni. Vaikselt hakkas grupp laiali minema, kes hotelli, kes kämpingusse ja osad bussi juurde. Ööpimeduses põlesid tänavalaternad, kostus õrna muusikat, eemal mäe otsas säras tuledes rist. Kurb ja pidulik – matk oli läbi.

   Meeldivalt vindistena (Kati, Anu, Peeter) väntasime läbi linnaliikluse oma telkide poole, Peeter hotelli.

   Kuigi osade arvates oli matk lõppenud juba Sarajevos, olid siiski need kaks nädalat fantastiliselt mõnusad, kõike kroonis lahe seltskond.

Kirjutasid Anu jt.

 

Sõitsime kokku ~730 km, keskmiselt 52 km päevas

Grupiliikmeid 13:    9 meest  ja 4 naist

Liikmete keskmine vanus: 37,8 a.

Grupi pesamuna: Siim, 25

Grupi senior: Rein, 60

Suitsetajaid: 0%

Joojaid: 100%, neist õllejoojaid 84,6%

Peakokad: Kaire ja Kati

Grupijuht: Kati, Urmas, Toivo, Füüsik…

Grupi remondimees: Henn

Grupi Rahu: Mati

Lemmiktoit: väga piprane hartšo

Ratta purunemised: kumme purunes ~9 + 1 tirr

Grupi laulik: Petar (Peeter)

Kõige rohkem kasutatud sõnad kohalikus keeles: “ima mina?”, “nema mina” J

 

 

 

 

KATI ÕPETUSED TULEVASTELE BOSNIA MATKAJATELE:

 

MAAMIINID. Erinevatel andmetel vedeleb neil 650 000 kuni miljoneid miine veel maad mööda laiali. Bosnias viibinud rahuvalvajad ja abiprojektides osalenud on näinud asja kõige hullemaid külgi, nende sõnum meile oli: “Hullud, mis te sinna lähete!” Matšom osa meie matkajaskonnast aga pidas meie ettevaatusabinõusid ilmselt ülepingutatuks. Mina soovitan Bosniasse kindlasti minna, kuid unustada see osa oma matšosusest ja mitte riskida oma grupi liikmete eludega.

* www.bhmac.org   – valige bosniakeelses versioonis Početak, ingliskeelses Home Page, ja siis klikkige väiksel miinikaardil. Vähemalt vanasti sai selle 1:400.000 kätte. Lugesin siit iga hommikusöögi ja siesta ajal ette, kas järgneva poole päeva jooksul on oodata punaseid plärakaid, ja vastavalt sellele käitusime rohkem või vähem ettevaatlikult. Seda, et kõik mineeritud alad on real life’is hoiatussiltidega tähistatud, ei saa loota. Nagu ka seda, et kõik miinid on kaardil.

* Põhireeglid: mitte kolada mahajäetud majades ja õuedel. Kui liigume suurema miiniohuga aladel, mitte astuda teedelt või niidetud/haritud aladelt kõrvale. Vastavalt sellele, kui ohustatult end tundsime, küsisime kohalikelt luba nende maadel ööbimiseks. Üldse tasub kohalikega suhelda – nemad on seal ju kõik need 10 sõjajärgset aastat elanud ja toimetanud.

* Sutjeska rahvuspark ja Zelengora mäed on miinivabad. Treskavica, Sarajevo ümbruse ja mitmete Hertsegoviina mägede eest hoiatatakse tõsiselt. Mõnedes kohtades ronimiseks võiks kaaluda kohaliku giidi võtmist.                 http://www.greenvisions.ba

 

KINDLUSTUS. 2005. aastal oli ainus firma, kes meid muu hulgas ka miiniohu vastu kindlustada julges, If. Maksis hariliku Euroopa hinna.

 

TOIT. Kõike saab, kuid mitte igalt poolt. Mõelge sellele, kui vähemasustatud aladele lähete. Meie jäime veidi kuivale Srbinje (Foča) ja Kalinoviku vahelisel lõigul, s.t. Sutjeska lähistel ja Zelengora mägedes – kui üldse külasid oli, polnud seal poode, või vähemalt saia mitte. Hea, et ise kuivikleibu kaasa olime võtnud.

 

MAGLIĆ. Kergem kui näiteks Montenegro Bobotov kuk. Raskemates kohtades tross. Abivahendeid kaasa pole vaja. Kõigile tehtav, kes juba rattaga sinnamaani on jõudnud ja just väga kõrgust ei karda.

   Kuna Bradti reisijuht andis väga segase info, kuidas sinna minna, katsun ise anda selgemad juhised:

 

ÖÖMAJA SARAJEVOS: Guest House Bistrik, Garaplina 14a, 71000 Sarajevo.

Tel: 00 387 33 536-395, 033 236-072, GSM 061 516-854.

E-mail: dzinoe@yahoo.com

Meil oli 1 4-ne tuba, 1 8-ne tuba ja 1 1-ne tuba, 13 EUR/in., väga mõnus, peaaegu kesklinnas (Bistriku linnaosa Austria väljaku ja ladina kvartali taga), soe vesi, rattad garaažis. Räägitakse inglise keelt.

   Muu öömaja jt küsimuste korral soovitan pöörduda kesklinna Turismiinfosse. Äärmiselt vastutulelik ja lahenduste vastu huvi tundev seltskond.

 

KEEL.

Tere                             – Zdravo

Tere päevast                 – Dobar dan

Head aega                    – Doviđenja

Palun, Olge lahked         – Molim

Aitäh                            – Hvala
Pole tänu väärt              – Nema na čemu.

Vabandust                    – Oprostite

Ma ei saa aru.               – Ne razumijem

Terviseks!                     – Živjeli!

hea                               – dobro

õlu                                – pivo

vein                              – vino

vesi                              – voda

leib                               – hljeb

liha                               – meso

tomat                            – paradajz (bosnia k.), rajčica (horvaadi k.),

                                       pomidore (Dalmaatsia rannikul)

Kui palju see maksab?                           – Koliko košta?

Kust te pärit olete?                                – Odakle ste?   Odakle dolazite?

Kas siin maamiine on?                           – Ima li mina ovdje?

Miine ei ole.                                          – Nema mina.

Kas me tohime oma telgid siia panna?     – Možemo li postaviti šatore ovdje?

Kas me tohime siin magada?                  – Možemo li prespavati ovdje?